On reise, mis jäävad meelde sihtkoha järgi, ja on neid, mis jäävad meelde kogu teekonna tõttu. See reis kuulus kindlasti viimaste hulka.
Sõitsime kolmekesi Eestist Lõuna-Hispaaniasse ning tegime vahepeatuse ka Marokos. Meie ustavaks kaaslaseks oli vana Volkswagen Bora ning lisavürtsi andis otsus vältida tasulisi kiirteid. Selle asemel kulgesime mööda külavaheteid, läbi väikeste linnade ja mägiste kurvide – just sealt, kuhu tavalise turismireisi käigus niisama ei satuks. Hispaanias tervitas meid mõnus soe ilm, mis meenutas parimat Eesti suve.
Kaamera dilemma
Enne reisi olin tõsise küsimuse ees: kas võtta kaamera kaasa või mitte? Eesmärk oli ju puhata. Aga tõsi on see, et ilma kaamerata ma väga puhata ei oska. Tagantjärele olen selle otsuse üle ainult õnnelik – Euroopa ja eriti Maroko pakkusid nii palju hetki, mis lihtsalt väärisid jäädvustamist.
Algus Keilast
Alustasime sõitu Keilast kell 09.00 hommikul ning jõudsime järgmise päeva lõunaks Prantsusmaale Mulhouse’i. Tegime seal peatuse, et majutuses välja puhata, ning jätkasime juba järgmisel varahommikul teekonda Hispaania suunas.
Ligi ööpäev hiljem jõudsime oma sihtkohta – Mijasesse, Lõuna-Hispaanias. Seadsime end majutusse sisse ja läksime kohe ümbrust avastama.
Hispaania rütm
Järgnevad päevad möödusid ringi sõites ja avastades. Külastasime Malagat, Marbellat, Setenil de las Bodegasi ja Rondat ning tegime ka väikese mägimatka. Iga paik oli omanäoline – Setenili kaljude alla ehitatud majad ja Ronda hingematvad vaated jäid eriti eredalt meelde. Lisaks toimusid mitmetes linnades ka lihavõtetega seotud rongkäigud, mis andsid reisile omapärase kultuurilise mõõtme.
Maroko – intensiivne ja ehe
Marokos veetsime vaid paar päeva, mis jäi küll lühikeseks, et riigist sügavamat tunnetust saada, kuid samas olid need päevad täis avastamist ja elamusi.
Esimese päeva veetsime Tangieri sadamalinnas, maitstes kohalikku toitu ja avastades medinat. Juba vanalinna jõudes märgati meid kiiresti – kolm näljast turisti ei jää seal märkamatuks. Ühe kohaliku restorani pereliige kutsus meid enda juurde sööma ning pakkus mitmekäigulist Maroko menüüd. Elamus oli ehe – võib-olla mitte kõige steriilsem, kuid kindlasti üks meeldejäävamaid kogu reisi jooksul. Toit oli väga maitsev ning atmosfäär autentne.
Sinine linn – Chefchaouen
Järgmisel hommikul sõitsime paari tunni kaugusel asuvasse Chefchaoueni – linna, kus enamus maju on värvitud siniseks. See loob erilise atmosfääri ning aitab kuumuses hoida jahedamat tunnet.
Seal kohtusime Muhhamediga – umbes 60–70-aastase kohaliku mehega, kes pakkus end meie giidiks. Tema keeleoskus oli muljetavaldav: lisaks kohalikule keelele rääkis ta vabalt inglise, hispaania ja prantsuse keelt. See kohtumine andis hea sissevaate kohalikku ellu ja sellesse, kuidas inimesed turismiga kohanevad.
Väike seiklus tagasiteel
Tagasitee ei möödunud ilma ootamatusteta. Vaid kilomeeter enne Hispaania–Prantsusmaa piiri pidas meid kinni politsei, kes juhtis tähelepanu tühjaks jooksnud tagumisele vasakule rehvile. Õnneks olid nad väga abivalmid ning suunasid meid lähedal asuvasse tanklasse, kus saime rehvi uuesti täita ja teekonda jätkata.
Hommikul tee ääres peatudes kuulsime ootamatut koputust autoaknale. Üks kohalik prantsuse naisterahvas üritas meile midagi selgitada, kuigi ta inglise keelt ei rääkinud. Esialgu arvasime, et ta viitab taas meie rehvile, kuid selgus, et hoopis tema enda auto tagumine vasak rehv oli tühjenemas – huvitav kokkusattumus. Saime oma eelneva olukorra justkui tagasi maksta ning aitasime tal rehvi ära vahetada.
Enne pikemat sõitu käisime ka rehvitöökojas, kus vahetasime mõlemad tagumised rehvid värskemate vastu, et vältida edasisi probleeme.
Tagasi läbi Pariisi
Otsustasime sõita jutti Pariisi äärelinna, võtta seal majutuse ning teha väike kõrvalepõike linna avastamiseks. See oli ideaalne vahepeatus enne viimast etappi kodu poole.
Kokkuvõte
Aeg-ajalt on vaja end viia täiesti teistsugusesse keskkonda, et kogeda uusi kultuure, inimesi ja vaatenurki. See avardab silmaringi rohkem, kui igapäevaselt arugi saame. Ja muidugi – üks korralik annus lõunamaa päikest annab energiat pikaks ajaks kaasa.
Mis aga kaamerasse puutub, siis iga kord, kui ma enne reisi selle vajalikkuses kahtlen, jõuan lõpuks sama järelduseni – mul on alati hea meel, et ma selle siiski kaasa võtsin.
